Mu seintele
kraapisid
helluse värvid
mu puudele
jaksu ja haru
ka hingele
teadsid
mis vaja
ent nüüd sain
alles aru
Kuhu tőttad
hiirekőrvul Kevad?
Viibimisel voorusi
on küllalt.
Su hőngusel
embavail vetel
on's palju
palutud püsivust?
Kui pilvile viskasin
poolpoikvel pilgul
kadedust päikese
pärast
siis tea, et
mőlemal
antud vaid hetkel-
see olemise
üksainus küsimus.
See, kuis kannad oma keha,
liidad juuksed patsi
ja veel see mis minu teha,
mőtted liidab ühte kantsi.
Su peal pilk käib ja puhkab pisut,
otsib, kuid ei leia miskit,
mis teeks su täiuslikust risuks
siiski otsib, kuid ei riski.
Aeg ja ruum vaid,
ülejäänu
kummardab sind nähes -
ka minu tee ja selle käänud.
Nüüd eksinud, kui sinna lähen.
Seal puudevalu langeb
kollapunasena talvehakku
ja loodus kőiki oma vange
ajab pokriteisse pakku
ja et ühtedel on voli
lendu tőusta lőuna poole
tunne see mis minus oli
aktsendi annab siia loole
seal kus hilju tőusis kirme
ja udul härma sosin
sahisevaist lehist leidsin pirne
Mőnikord kui vaatan sind
mulle tundub et just nimelt
sinu ja su kehaga
mitut maailmaimet
vőiksin teha ma
See mis külge sul antud
+ see mis mul veel lisada
peaks relvanimistusse saama kantud
ja kooskőlastatud isaga
Sa ole mulle päästikuks
ja mina mängin kuuli
ma tean sa jäädki hingetuks
kui riivan sinu huuli
Mőni mőte ajab rappa
teistel pole sünnist saati őnne
nagu näiteks et mu nappa
ükskord paned oma sőrme
Jäeti őőnsaks ta kui ilmavalgust
esmakordselt nägi noku
ämmaemand minu algust tähistades
nabanööri keeras kokku
seepärast oma sőrme laena tropiks
ja anna sinna küünjas täide
kuigi ise seda pean ma popiks
küüne toppimine kőigest oli näide
Kus ta on see kőikne tőde
miks ma seda siis ei näinud
ütlesid et oled mulle őde
kui olin sus ma juba käinud
Panid kinni mu kui kapiukse
virutasid ka veel pauguga
oli see vaid vaikne lukse
kuid sinu arust haugun ma
Me piirid läksid segi
vist nendega mis piiritud
ja see mis minuga sa tegid
pőles nahale kui kiiritus
Kas surm siis tőesti kőditab
kas neis leegis pőrgus
tunnen ennast mugavalt
miks inglid üldse nutavad
neil seegi kőrgus
jäädes unesse
vaid harva
ennast siia alla lubavad
Kas lähen alla
lähen üles?
Kui pőlvil palun
kas sa jumal
kannaks mind siis süles
vői siis alla tulepöörisesse
minu nime kirjutaksid üles?
idiprugat udir am skeol skelles sak
anős unis niskaas atsiőm te
vői teeksin nii kuis isa pidi
et lunastada oma vőla?
Murran südameid
kui antud oleks mul neid liiast.
Löönud ette pole takti,
et mängiks te neid keeli.
Ja teie pilli ehetega kaetud tiivast
ei kostu muusikat mis paitaks minu meeli.
Mu heli ta kőlab hoopis teises toonis -
ka takt ja helistik tal teine.
Kes korraks käis, kes minu lugu soovis,
lahkus, olnud lőpetanud eine.
Te kutsute ja mina tulen
siiski viivuks laenuks vőtan koitu.
Teid paelun endasse kui ämblik niiti.
Ehk vajan teidki, nagu nälgiv toitu.
Ei jőua enam sinu juurde mőte,
kuis käis ta veel hiljuti sind paitamas.
Tal justkui teele ette, et end kaitsta
käisin takistusi paiskamas.
Ei taha, et ta tuleks koju,
kaasas seltsilisteks raev vői rahu.
Tuleb ta ja järjest vähem mőjub,
siiski tuleb ja ka ära mahub.
Räägib vaikselt, rahulikul toonil.
Naeratab, kuis näeks ta minust läbi.
Ja seal, kus istusid, selsamal troonil
on äkitsi mind laastav vägi.
Ma annan talle pisut asu.
Poputan, siis jälle teele saadan.
Siin pole muud, ma saan ju aru,
miskit enamat talt tulles loodan.
Kus polnud Sinu nime kullas
Sinna kirjutasin ise ta
Et saaksid idaneval mullal
Oma sära lugeda
Su pehmed tallad toogu Sind et näeksid
Su kergusega hőljun kőrgemale
Süda neednud soovi et nii jääkski
Kus tugev alistunud nőrgemale
Őhtu suudlus laubal
Sinu oma ootamas mu veri
End mälestusis ärkvel hoian kaua
Nokin armust pudenevaid teri
Tead ju küll, mis visata mul ette -
koerale kes kardab kaigast.
Mulle kaela vaja pole kette,
ei pääse niigi minema sest paigast.
Ma ainult urisen kui sasid minu karvu.
Nende alla peidan hambajälgi.
Et leivapalu visates mul antaks armu -
vaid selleks toidukausi kőrval nälgin.
Nagu iga teistki peni
mind korraks silitasid, kivi käes.
Peksu jälgi seljal lakun seni
saba liputan, kui Sind jälle näen.
Minu jaoks Sa olid
olgugi et korraks tulid
müra eksind vaikusesse
valgus tumelaikudesse
järvel läikiv päikseline
hommikune uduvine
kannatades ootamine
patjadele kukkumine
kiviseina embav pragu
pőllu keskel üksik vagu
sügav jäljerada liival
mis pidanuks mind kaasa viima
Mu tuba polnud Sulle kodu,
ei piisanud ka lubadustest.
Ma püüdsin küll, ei saanud muidu,
Sind välja pidin laskma ustest.
Ja kell ja tool ja kohvikannuklőpsud
Sind ootavad, ei mina neile öelda saa.
et hilja küll, kuid vőtsin őppust.
Sul oma elu elada.
Lauri Lõo 2004
kraapisid
helluse värvid
mu puudele
jaksu ja haru
ka hingele
teadsid
mis vaja
ent nüüd sain
alles aru
1#15
Kuhu tőttad
hiirekőrvul Kevad?
Viibimisel voorusi
on küllalt.
Su hőngusel
embavail vetel
on's palju
palutud püsivust?
Kui pilvile viskasin
poolpoikvel pilgul
kadedust päikese
pärast
siis tea, et
mőlemal
antud vaid hetkel-
see olemise
üksainus küsimus.
See, kuis kannad oma keha,
liidad juuksed patsi
ja veel see mis minu teha,
mőtted liidab ühte kantsi.
Su peal pilk käib ja puhkab pisut,
otsib, kuid ei leia miskit,
mis teeks su täiuslikust risuks
siiski otsib, kuid ei riski.
Aeg ja ruum vaid,
ülejäänu
kummardab sind nähes -
ka minu tee ja selle käänud.
Nüüd eksinud, kui sinna lähen.
Seal puudevalu langeb
kollapunasena talvehakku
ja loodus kőiki oma vange
ajab pokriteisse pakku
ja et ühtedel on voli
lendu tőusta lőuna poole
tunne see mis minus oli
aktsendi annab siia loole
seal kus hilju tőusis kirme
ja udul härma sosin
sahisevaist lehist leidsin pirne
Mőnikord kui vaatan sind
mulle tundub et just nimelt
sinu ja su kehaga
mitut maailmaimet
vőiksin teha ma
See mis külge sul antud
+ see mis mul veel lisada
peaks relvanimistusse saama kantud
ja kooskőlastatud isaga
Sa ole mulle päästikuks
ja mina mängin kuuli
ma tean sa jäädki hingetuks
kui riivan sinu huuli
Mőni mőte ajab rappa
teistel pole sünnist saati őnne
nagu näiteks et mu nappa
ükskord paned oma sőrme
Jäeti őőnsaks ta kui ilmavalgust
esmakordselt nägi noku
ämmaemand minu algust tähistades
nabanööri keeras kokku
seepärast oma sőrme laena tropiks
ja anna sinna küünjas täide
kuigi ise seda pean ma popiks
küüne toppimine kőigest oli näide
Kus ta on see kőikne tőde
miks ma seda siis ei näinud
ütlesid et oled mulle őde
kui olin sus ma juba käinud
Panid kinni mu kui kapiukse
virutasid ka veel pauguga
oli see vaid vaikne lukse
kuid sinu arust haugun ma
Me piirid läksid segi
vist nendega mis piiritud
ja see mis minuga sa tegid
pőles nahale kui kiiritus
Kas surm siis tőesti kőditab
kas neis leegis pőrgus
tunnen ennast mugavalt
miks inglid üldse nutavad
neil seegi kőrgus
jäädes unesse
vaid harva
ennast siia alla lubavad
Kas lähen alla
lähen üles?
Kui pőlvil palun
kas sa jumal
kannaks mind siis süles
vői siis alla tulepöörisesse
minu nime kirjutaksid üles?
idiprugat udir am skeol skelles sak
anős unis niskaas atsiőm te
vői teeksin nii kuis isa pidi
et lunastada oma vőla?
Murran südameid
kui antud oleks mul neid liiast.
Löönud ette pole takti,
et mängiks te neid keeli.
Ja teie pilli ehetega kaetud tiivast
ei kostu muusikat mis paitaks minu meeli.
Mu heli ta kőlab hoopis teises toonis -
ka takt ja helistik tal teine.
Kes korraks käis, kes minu lugu soovis,
lahkus, olnud lőpetanud eine.
Te kutsute ja mina tulen
siiski viivuks laenuks vőtan koitu.
Teid paelun endasse kui ämblik niiti.
Ehk vajan teidki, nagu nälgiv toitu.
Ei jőua enam sinu juurde mőte,
kuis käis ta veel hiljuti sind paitamas.
Tal justkui teele ette, et end kaitsta
käisin takistusi paiskamas.
Ei taha, et ta tuleks koju,
kaasas seltsilisteks raev vői rahu.
Tuleb ta ja järjest vähem mőjub,
siiski tuleb ja ka ära mahub.
Räägib vaikselt, rahulikul toonil.
Naeratab, kuis näeks ta minust läbi.
Ja seal, kus istusid, selsamal troonil
on äkitsi mind laastav vägi.
Ma annan talle pisut asu.
Poputan, siis jälle teele saadan.
Siin pole muud, ma saan ju aru,
miskit enamat talt tulles loodan.
Kus polnud Sinu nime kullas
Sinna kirjutasin ise ta
Et saaksid idaneval mullal
Oma sära lugeda
Su pehmed tallad toogu Sind et näeksid
Su kergusega hőljun kőrgemale
Süda neednud soovi et nii jääkski
Kus tugev alistunud nőrgemale
Őhtu suudlus laubal
Sinu oma ootamas mu veri
End mälestusis ärkvel hoian kaua
Nokin armust pudenevaid teri
Tead ju küll, mis visata mul ette -
koerale kes kardab kaigast.
Mulle kaela vaja pole kette,
ei pääse niigi minema sest paigast.
Ma ainult urisen kui sasid minu karvu.
Nende alla peidan hambajälgi.
Et leivapalu visates mul antaks armu -
vaid selleks toidukausi kőrval nälgin.
Nagu iga teistki peni
mind korraks silitasid, kivi käes.
Peksu jälgi seljal lakun seni
saba liputan, kui Sind jälle näen.
Minu jaoks Sa olid
olgugi et korraks tulid
müra eksind vaikusesse
valgus tumelaikudesse
järvel läikiv päikseline
hommikune uduvine
kannatades ootamine
patjadele kukkumine
kiviseina embav pragu
pőllu keskel üksik vagu
sügav jäljerada liival
mis pidanuks mind kaasa viima
Mu tuba polnud Sulle kodu,
ei piisanud ka lubadustest.
Ma püüdsin küll, ei saanud muidu,
Sind välja pidin laskma ustest.
Ja kell ja tool ja kohvikannuklőpsud
Sind ootavad, ei mina neile öelda saa.
et hilja küll, kuid vőtsin őppust.
Sul oma elu elada.
Lauri Lõo 2004

